Blogi

Kuidas sai alguse pitsa?

Kuidas sai alguse pitsa?

Pole ime, et pitsa on tänapäeval üks populaarsemaid toite, mida saad nautida ükskõik, millises maailma otsas sa paikned. See on äraütlemata maitsev, kõhtu täitev, lihtne valmistada ning veel lihtsam mõnest heast pitsarestoranist või -kioskist kaasa osta või kodus ise pitsaahjus valmistada. Millest sai selline hittsöök Itaalias alguse ja mis teeb pitsast ühe maailma kõige levinuma toidu? 

Pitsa eelkäijad

Arheoloogid on leidnud, et Sardiinia piirkonnas on saia küpsetatud juba enam kui 7000 aastat tagasi ja ajaloost leiab mitmeid andmeid selle kohta, et inimesed lisasid saiale erinevad lisandeid, et muuta seda maitsvamaks. Näiteks Pärsia sõdurid küpsetasid juba 6. sajandil enne Kristust lameleiba, mida nad maitsestasid juustu ja datlitega. Vana-Kreeklased maitsestasid oma lameleibasid jällegi õli, maitseainete ja juustuga. Ka itaallastel oli oma variant lameleivast – focaccia, mis on oma tekstuurilt pitsale väga sarnane ja tõenäoliselt ka selle eelkäijaks.

Tänapäevane pitsa

Inimesed on pitsat söönud ühel või teisel viisil juba sajandeid, mistõttu pitsa on ka nii populaarne. See tomatine ja juustune headus, mida me tänapäeval pitsa all mõistame, sündis Napolis, Itaalias umbes 18. või 19. sajandil. Kuigi tomatid jõudsid Itaaliasse juba 16ndal sajandil, siis esialgu peeti neid mürgisteks viljadeks ja neid kasvatati vaid ilu pärast. Leidlikud (ja näljased) Napoli talupojad aga hakkasid neid oma lameleiva peale panema ja uus roog oligi sündinud. Alguses oli see siiski peamiselt vaeste inimeste toit, mida müüdi tänaval. Pikka aega ei pidanud ülejäänud ühiskond seda aktsepteeritud toiduks, kuid lõpuks olid ka nemad pitsast võlutud. Populaarsuse kasvuga jäi vähemaks tänavamüügikohti ning avati spetsiaalseid pitsarestorane.

Populaarne linnalegend väidab, et arhetüüpne pitsa – pitsa Margherita – leiutati 1889. aastal, kui Capodimonte kuninglik palee tegi Napoli pitsameistrile Raffaele Espositole ülesandeks luua külla tulnud kuninganna Margherita auks pitsa. Tema loodud kolmest erinevast pitsast eelistas kuninganna tungivalt Itaalia lipu värvides valmistatud pitsat – punane (tomat), roheline (basiilik) ja valge (mozzarella). See andis märku olulisest muutusest. Kuninganna heakskiit tähendas, et pitsa ei ole üksnes vaestele sobiv toit, vaid see, mida isegi kuninglik perekond võiks nautida, ning see muutis pitsa tõeliselt rahvuslikuks roaks. 

Itaaliast maailma

Hoolimata kuninglikust heakskiidust ei saanud pitsa kiiresti populaarseks väljaspool Napoli piirkonda, kust see pärineb. 1930ndatel hakkasid aina rohkemad napollased põhja poole kolima lootuses seal tööd leida ja nad võtsid oma toidukultuuri kaasa. Seda trendi kiirendas maailmasõda, kus liitlasriikide sõdurid said pitsa maitse suhu, ent laiemalt populaarseks muutus pitsa Itaalias alles tänu sõjajärgsele odavale turismivõimalusele. 

Nagu Napolist kaugemale, rändas ka pitsa Itaaliast laia maailma tänu immigratsioonile. Näiteks Ameerikas sai pitsa nii populaarseks tänu suurele hulgale Itaalia immigrantidele, kes sinna paremat elu otsima läksid. Esialgu tegid nad pitsasid oma kodus ja müüsid seda “mustalt”, kuni 1905ndal aastal avati esimene litsentseeritud pizzeria. Pitsa ostmine viilude kaupa oli just Ameerika leiutis. Nagu kodumaal Napolis, oli ka Ameerikas pitsa töölisklassi söök, mis tänu viilude kaupa müümisele oli veelgi taskukohasem ja käepärasem, kuna sai osta täpselt kõhtu täitva koguse.

Pitsa võluks oli ka see, et seda sai kohandada täpselt oma maitsele. Nii hakkasid kohalikud pitsale lisama erinevaid komponente ja tegema paksema põhjaga pitsasid. Itaallaste suureks hämmastuseks panid kanadalased pitsa peale lausa ananassi ja sinki. 

Tänavalt igaühe kojupitsa ajalugu

Oluline muutus toimus pitsa tarbimise ja valmistamise juures veel 1950ndatel aastatel. Ameeriklaste sissetulekute kasvades muutusid külmkapid ja sügavkülmikud üha tavalisemaks ning nõudlus mugavate toitude järele kasvas – ja nii ka külmutatud pitsa. Kavandatud koju kaasa ostmiseks ja küpsetamiseks endale sobival ajal, nõudis see retseptis muudatuste tegemist. Selle asemel, et kasutada tomativiile, kaeti põhi tomatipasta kihiga, mis takistas taina kuivamist ahjus küpsetamise ajal. Samuti tuli välja töötada uued juustud, mis peaksid külmutamisele vastu. 

Teine muudatus oli pitsa kojuvedu. Autode ja mootorrataste kasvava kättesaadavuse tõttu sai värskelt valmistatud toite tarnida klientide uste juurde ja pitsat pakuti esimeste roogade hulgas. 1960. aastal asutasid Tom ja James Monaghan Michiganis ettevõtte Dominik, mis tänapäeval on tuntud Domino nime all, ja tänu kiirele kohaletoimetamisele saavutasid nad suure populaarsuse.

Paradoksaalsel kombel muutus nende muudatuste tagajärjel pitsa ühelt poolt standardsemaks ja samas ka varieeruvamaks. Vorm – tainapõhi, millele on lisatud õhukesed tomati- ja juustukihid – kinnistus tugevamalt, ent klientide isu uudsuse järgi pani pitsameistreid pakkuma üha keerukamaid ja huvitavamate koostisosadega variante.